AKSEL TIIK 100

Tiit Lääne

14. mail möödub sada aastat spordipedagoogi ja -ajaloolase Aksel Tiigi sünnist. Avaldame sel puhul autori loal "Maalehes" ilmunud loo spordimuuseumi alusepanijast, meie seltsi asutaja- ja esimesest auliikmest.

AKSEL TIIK 100: TEMA ASUTATUD SPORDIMUUSEUM SAI ALGUSE TOAST VÕIMLA RÕDUL

„See, et 1967. aastal asutati riiklik spordimuuseum, oli puhtalt Aksel Tiigi aastatepikkuse töö vili,“ ütleb spordiajaloolane Enn Mainla, kes juhtis direktorina 30 aastat spordimuuseumi.

Foto: Mart Trummal

Tema sõnu kinnitab ka riikliku spordimuuseumi esimene palgaline direktor Olaf Langsepp. „Just Aksel Tiik vedas spordimuuseumi ellu. Tänu temale see muuseum siis sündis, sest Aksel hakkas teadusliku nõukogu spordiajalookomisjoni esimehena seda asja ametlikult ajama. Lurichi mälestusvõistlused panid protsessi käima,“ räägib 90-aastane Langsepp.

Poeg Rein Tiik iseloomustab oma isa sõnadega: „Seda kõike sai ta korraldada tänu sellele, et oli oma olemuselt hästi sõbralik, heatahtlik ja hooliv. Päikseline inimene. Isa oli küll Tallinnas sündinud ja üdini linnapoiss, aga kuna ema oli Järvamaalt talust, siis enne sõda oli isa tihti maal talus abiks ning õppis ära kõik tähtsamad põllutööd.“ 

Kõik algas Lurichist 

Aksel Tiik viis reaalsusse idee, mis lükati Eestis käima juba 20. sajandi teisel kümnendil. Vajadusest üldise spordimuuseumi järele kirjutati mitmel puhul ka sõjaeelses Eestis. Esimeseks konkreetseks sammuks sel teel oli 1934. aastal toimunud I Eesti Mängude puhul korraldatud kehakultuurinäitus, mille eksponaatidega loodeti panna alus spordimuuseumi kogudele. Paraku muuseumi asutamiseni enne sõda siiski ei jõutud.

Edasiviivaks stardipauguks olid 1956. aastal korraldatud esimesed Georg Lurichi mälestusvõistlused kreeka-rooma maadluses. Meheks, kes härjal sarvist haaras oli Aksel Tiik, kes töötas alates 1953. aastast EPA kehalise kasvatuse kateedri juhatajana. 1959. aastal (kinnitati 1962) kaitses esimesena Eestis pedagoogikakandidaadi teaduslikku kraadi spordiajaloo alal, teemaks „Võimlemine Eesti koolides XIX sajandi teisel poolel“.

Enn Mainla sõnul oli Tiigil seeläbi tugev spordiajalooline taust ja seepärast oli igati loogiline, et just Tiigist sai Eesti NSV Spordiühingute ja -organisatsioonide Liidu Teaduslik-Metoodilise Nõukogu spordiajaloo komisjoni esimees. See oli suure töö algus.

„Nii võeti 1960. aasta tööplaani ka Eesti spordiajaloolise materjali kogumine ja säilitamine. Järgmise sammuna nähti juba materjalide kogumiseks ja läbitöötamiseks vajaliku keskuse loomist. Tänu Tiigile lubas esimese sammuna EPA rektoraat 1959. aastal valminud spordihoones kasutada mõnd ruumi kogutud materjalide hoidmiseks,“ selgitab Enn Mainla.

Aksel Tiigi pidev ja süstemaatiline töö spordiajaloo talletamisel tootis tulemust, abilisi leidis ta Tartu spordiveteranide hulgast. 1962. aasta detsembris korraldati tema initsiatiivil EPA aulas I vabariiklik Eesti kehakultuuri ajaloo alane teaduskonverents. Ning veel vana-aasta viimastel päevadel esitas Tiik spordimuuseumi asutava toimkonna esimehena taotluse muuseumi põhimääruse, isikkoosseisu ja 1963. aasta eelarve kinnitamiseks.

Ja 28. jaanuaril 1963 kinnitatigi Eesti NSV Spordiühingute ja -organisatsioonide Liidu nõukogu presiidiumi poolt Eesti NSV Kehakultuuri- ja Spordimuuseumi põhimäärus ja koosseis. Esialgu ühiskondlikel alustel tegeleva muuseumi direktorina alustas tööd Aksel Tiik. Tänu temale hakati spordimuuseumi rajama just Tartusse.

Spordiajaloolane Mainla kiidab Aksel Tiigi ettenägelikkust: „Aksel võttis algusest peale eesmärgiks, et tegu oleks riikliku muuseumiga, mis alluks kultuuriministeeriumile. Mitte riiklikule spordikomiteele. See oli temast väga õige ja arukas lähenemine, et muuseum ei jääks ametkondliku muuseumi raamidesse, vaid saaks kohe riigimuuseumi õigused.“

Seejärel said teoks spordiajaloolised näitused, esimene juba aprillis 1963.

Delikaatne nõuandja

„Need olid küll tagasihoidlikes oludes, EPA võimlemissaalis. Mäletan, et esialgu oli spordiajaloo tarvis antud võimla rõdul üks tuba, mida muidu kasutati laoruumina. Seal oli kogu spordiajalugu riiuli peal,“ meenutab kauaaegne maadlustreener ja EPA õppejõud Jakob Proovel.

Ühiskondlikel alustel Aksel Tiigi juhtimisel tegutses spordimuuseum 1967. aasta suveni, mil muuseum sai riikliku staatuse ja esimese palgalise direktorina asus ametisse Olaf Langsepp. Muuseum sai püsivad ruumid Tartus Pauluse kiriku tiibhoones, Riia tänav 27a.

1971–2001 spordimuuseumi direktorina vedanud Mainla meenutab, et kui tema Langsepalt teatepulga üle võttis, oli muuseumis juba 3000 eksponaati. Kõige enam hindab ta aga Aksel Tiigi nõu ja abi spordimuuseumi arendamisel.

„Mul oli Aksli hea nõu alati võtta. Tal oli ikka midagi sisulist öelda ja esitas seda alati taktitundeliselt. Aksel oskas seda nõuannet nii serveerida, et see ettepanek sündis justkui enda peas. Seda kõike võimaldas tema sõbralik ja tasakaalukas käitumine ning härrasmehelik maneer.“

Ka Proovel kinnitab, et Aksel Tiik tegi suuri tegusid just tänu oma taktitundelisele käitumisele. „Oskas hea sõnaga leida alati õige lahenduse, õigemini toetuse enda plaanidele.“

Aksel Tiigi suurim kiindumus oli võimlemine

Aksel Tiigi suurim kiindumus oli aga võimlemine, millega ta läbi elu tegeles ja mida propageeris igal võimalusel. Võimlemine viis ta ka spordiajaloo radadele. Alguspunktiks sel teel oli aga ilmselt kuulumine legendaarse võimlemisõpetaja Ernst Idla õpilaste hulka.

„See kindel ja sirge rüht, mille järgi võis Aksli alati ära tunda, oli puhtalt Ernst Idla kooli vili,“ ütleb Langsepp.

Ka poeg Rein Tiik ütleb, et hea sportlik vorm pärines tal nooruses saadud Idla koolist. „Isa hea rüht ja sportlik hoiak saatis teda elu lõpuni. Hea isa oli.“

Võimlemine kui spordi alus oli Aksel Tiigi jaoks alati oluline. Lausa 40 aastat (1962–2001) juhatas ta EPA ja hilisema maaülikooli õppejõudude võimlemisrühma. Pani ameti maha alles pärast oma 80. sünnipäeva.

Nagu meenutab Eesti Maaülikooli emeriitprofessor Toivo Järvis, algasid meesteturnimise seltsi treeningud alati võimlemisega. „Pani imestama, kui mitmekülgselt Aksel meid haris. Abivahenditeks olid kepid, kummilindid, hantlid, kummi- ja topispallid, rõngad jms. Erilised olid harjutused pika ja raske pingiga, mida kuuekesi väljasirutatud kätel kandsime ja painutusi tegime,“ räägib Järvis.

Pärast pooletunnist võimlemist läks võrkpallimänguks, kus Aksel Tiik oli kohtunikurollis. Järvise sõnul on tal eriti meelde jäänud Aksli „pedagoogiline vile“. „See tähendas, et punkt läks kaotusseisus olevale meeskonnale. Ja mehed – kõik ikkagi isiksused – leppisid sellega naerulsui.“    

Kunagine EPA õppejõud ja suusatreener Tõnu Luik kinnitab, et just võimlemises väljendus Aksel Tiigi täpsus ja korrektne käitumine. „Puutusin temaga kokku nii võimlemisrühma liikmena kui igapäevast õppetööd tehes. Võin öelda, et ta oli ideaalne pedagoog,“ lisab Luik, kes pärast Aksel Tiigi 80. sünnipäeva juhendas edasi maaülikooli õppejõudude võimlemisrühma.  

Aastatel 1986–2001 juhendas Aksel aga lisaks veel Estiko meeste tervisevõimlemisrühma. Kauaaegne rühma liige Taso Tooming meenutab, kuidas Aksel kaks korda nädalas neid treenis. „Väga põhjalik inimene oli ja põhjalikud olid ka tema treeningtunnid,“ iseloomustab Tooming Tiiki. „Läbi hooaja märkis ta igal treeningul üles kõik tehtud harjutused ja osalejad ning aasta lõpul tegi siis kokkuvõtteid. Kellel oli kõige rohkem osaluskordi, sellele kuulus karikas. Korra õnnestus see ka mul võita. Nii et harva oli põhjuseta treeningult puudujaid.“

1980ndatel tegevust alustanud Estiko rühmast kasvas välja ka oma võrkpallimeeskond, mida tänagi tuntakse Eesti meistrivõistlustel mängiva Ahjusepad tiimi nime all.

„Kui Aksel hakkas suviti elama oma pere maakodus, Miku talus Järva-Jaani lähedal, rajas ta ka sinna võrkpalliväljaku ning igal aastal võõrustas ta meid oma koduõuel,“ meenutab Taso Tooming.  

 

Aksel Tiik

Sündis 14. mail 1921 Tallinnas
Spordipedagoog, -tegelane ja –ajaloolane
Pedagoogikakandidaat (1962)
EPA kehalise kasvatuse kateedri juhataja 1953–1974
1975–1984 EPA õppejõud, dotsent (1964), emeriitdotsent (2007)
Spordimuuseumi asutajaid ja ühiskondlik direktor (1963–1967) ning 1967–2001 teadusnõukogu liige
1962–2001 juhatas EPA (EPMÜ) ja 1986–2001 Estiko meeste tervisevõimlemisrühmi
Eesti Spordiajaloo Seltsi asutajaliige (1989) ja auliige (1990)
Eesti NSV teeneline sporditegelane (1972)
Spordiseltside Kalev (1963) ja Jõud auliige (1974)
Surnud 30. augustil 2010 Järva-Jaani vallas Järvamaal

Eelmine
IN MEMORIAM ERLEND TEEMÄGI

Vastused puuduvad

Email again: