EESTI SPORDIAJALOO SELTSI AJALUGU JA TEGEVUS

ALGUS. Eesti Spordiajaloo Seltsi (ESAS) asutamiskoosolek toimus 28. novembril 1989. aastal Tartus Eesti Spordimuuseumi ruumes. Kuigi selts tekkis Spordimuuseumi Ühiskondliku Kehakultuuriajaloo Uurijate Ringi (SÜKUR) baasil, otsustati asutamiskoosolekul, et ESAS ei ole SÜKURi järglane, vaid kvalitatiivselt uus iseseisev organisatsioon. Seltsi asutamiskoosolekul viibis 44 inimest. Seltsi dokumentide järgi kirjutas kohe samal koosolekul avalduse seltsi liikmeks astumiseks 35 inimest.

SÜMBOOLIKA. ESASi juhatuse koosolek 21. detsembril 1989 otsustas, et seltsile sümboolika (logo) saamiseks korraldatakse konkurss. Kokkuvõtted konkursist tehti juunis 1990 ning salajase hääletuse tulemusena osutus võitjaks Enn Mainla pakutud kavand Ketas.

ESASi liikmepiletid anti kätte seltsi 1. aastapäeva koosolekul 1990. aasta novembris.

1996. aasta novembris võeti vastu ESASi aukirjade statuudid, mille kohaselt kaasneb tunnuskiri seltsi auliikmeks valimisega, kiidutunnistus antakse väljapaistvate teenete eest ESASi tegevuses või spordiajaloo uurimises ning tänukiri ESASile osutatud teenete või abi eest.

TALLINNA OSAKOND. Tallinna osakonna asutamise mõte tõusis päevakorda peagi pärast seltsi asutamist. Konkreetsete otsusteni jõuti 1993. aasta lõpul, kui ESASi täiskogu soovitas oma koosolekul osakond Tallinnasse luua. Tarviduse osakonna järele Tallinnas tingisid mitmed asjaolud - pool ESASi liikmetest elas Tallinnas, Tallinnas asusid ja asuvad ka praegu kesksed spordi juhtorganid, rahvusraamatukogu, rida arhiive, tollal veel ka ilmunud spordiväljaannete toimetused jne. 13. jaanuaril 1994 valis äsjamoodustatud osakonna juhatus oma esimeheks Ants Kala, kes oli selles ametis novembrini 2000. Sealt alates on Tallinna osakonda juhtinud Rein Järva, kes on lisaks osakonna juhtimisele olnud eestvedaja mitmetes seltsi aktsioonides (sporditeemalise üldkultuurilise perioodilise väljaande küsimus, spordiajaloo raamatu koostamine jne).

SELTSIPÄEVAD. Seltsipäevad on ESASi pikima traditsiooniga ettevõtmine. Esimene seltsipäev toimus 7. veebruaril 1990 ning sellel otsustati, et taolises vormis kokkusaamised hakkavad toimuma regulaarselt iga kuu esimesel kolmapäeval spordimuuseumis ning igal sellisel päeval on kavas konkreetsel teemal ettekanne. Kolmapäevaste seltsipäevade traditsioon kestis 2018. aastani, sealt alates on kokku saadud kuu esimesel neljapäeval. Seltsipäevadel räägitu on salvestatud ning 30 aastaga on kogunenud unikaalne spordilooline mälestuste-mõtete kogum, mille väärtus aja jooksul ainult kasvab. Paraku on selle kogu läbitöötamiseks, süstematiseerimiseks ning tänapäevaselt „söödavaks” muutmiseks senini jõudu nappinud.

Aegade jooksul on seltsipäevi toimunud ka väljaspool spordimuuseumi ning nende sisugi on varieerunud – koolitustest kuni erinevate teemade arutluskoosolekuteni välja.

AJALOOPÄEVAD. Ajaloopäevad on ellu kutsutud eesmärgiga ergutada maakondades spordiajalooga tegelevaid entusiaste kokku saama ja koos tegutsema. Esimene spordiajaloopäev ESASi egiidi all toimus Oliver Puri eestvedamisel 1990. aasta detsembris Raplas, kus kõneldi spordiliikumise algaastatest Raplamaal. II Raplamaa spordiajaloopäev toimus 1991. aasta detsembris Kaius ning siis oli tähelepanu all laskuritest vendade Vilbergide tegevus. Tallinnas sai spordiajaloopäevade traditsioon ESAS Tallinna osakonna eestvedamisel alguse 1994. aasta novembris. Tallinna I spordiajaloopäeva teemaks oli „Tallinna spordiseltsid aastail 1920-1940“. II spordiajaloopäeval 1995. aasta novembris kõneldi noorte spordist Tallinnas aastail 1920-1940. Enim ajaloopäevi on Vambola Remmeli ning hiljem Heldor Kääratsi, Priit Neeme ja Enn Halliku eestvedamisel peetud aga Pärnus. Esimene spordiajaloopäev toimus seal 1995. aasta märtsis. 2024. aasta mais peeti Pärnus aga juba 28. spordiajaloopäeva. Aktiivsemalt on Ilmar Küti eestvedamisel tegutsetud ka Viljandis, kus spordiajaloopäevade traditsioon sai alguse 2002. aastal. Spordiajaloopäevi on peetud ka Kohtla-Järvel, Põltsamaal jm.

KONVERENTSID. Oma esimese konverentsini jõudis ESAS 1995. aasta novembris, kui Tartus toimus konverents teemal Sport pedagoogikas ja pedagoogika spordis. ESAS II konverents toimus 1998. aasta novembris Tallinnas ning sealt alates kuni 2016. aastani toimusid konverentsid regulaarselt iga kahe aasta tagant. 2016. aastast on konverentse peetud igal aastal.

1997. aasta aprillis korraldati koostöös spordimuuseumiga ka noorspordiajaloolaste kevadkonverents, millega loodeti saada seltsile täiendust nooremate liikmete näol, samal ajal noori spordiajaloohuvilisi koondades ning neid juhendades. Paraku tekitas konverentsijärgne arutelu hoopiski seltsisiseseid pingeid ning loodetud tulu asjast ei tõusnud.

Lisaks konverentsidele on ESAS korraldanud mitmeid spordiajaloo seminare, ettekandepäevi, arutelusid jmt mitmel pool Eestis.

Eesti Spordiajaloo Seltsi konverentsid

KOOLITUSED, SUVEKOOL. Seltsi tegevuse üheks eesmärgiks on olnud selle loomisest alates oma liikmetele spordiajaloo uurimisalaste võimaluste tutvustamine, samuti erialaste oskuste lihvimine. Sel eesmärgil on läbi viidud hulgaliselt koolituspäevi nii Tallinna kui Tartu arhiivides, erinevates muuseumides, raamatukogudes. Õpetussõnu on käinud jagamas mitmed Eestis tunnustatud ajaloolased, aga ka ajakirjanikud jt.

2002. aastal sai alguse suvekooli korraldamise traditsioon. Suvekooli näol on tegemist tavaliselt augustis toimuva kahepäevase kokkusaamisega, milles käigus kuulatakse loenguid ning ettekandeid, aga tehakse ka aktiivselt sporti. Pikka aega toimusid suvekoolid kas Peipsi või Võrtsjärve ääres. 2016. aastal liiguti rohkem Lõuna-Eesti poole ning koolitarkust koguneti omandama Madsa Spordi- ja Puhkekeskusesse. 2018. aastal saadi kokku Kääriku spordikeskuses. 2020. aastal viidi suvekool esmakordselt läbi Lääne-Eestis, Jõulumäe Tervisespordikeskuses ning 2023. aastal Raplamaal, Valtu Spordimajas.

2005. aastal toimus Ida-Virumaal ka talvekool.

RAHVUSVAHELINE SUHTLEMINE. 1992. aastast on ESAS Rahvusvahelise Kehakultuuri ja Spordiajaloo Ühingu (ISHPES) liige. Samal aastal osales Enn Mainla esmakordselt ISHPES seminaril Turus. Järgnevatel aastatel on jõudumööda osaletud nii ISHPES seminaridel kui kongressidel.

1990. aastatel tekkis hea kontakt ning tihe koostöö Soome Spordiajaloo Seltsiga. Koos soomlastega toimus 1997. aastal Tartus ühisseminar. Paljuski tänu soomlaste nõule ja ka jõule sai 2001. aasta juuni lõpul teoks vägagi esinduslik Põhja- ja Baltimaade spordiajaloo alane seminar „Spordikultuur Läänemere regioonis”. Otepääl peetud seminaril astus üles üle 30 spordiajaloolase Eestist, Lätist, Leedust, Soomest, Rootsist, Norrast, Taanist ja Venemaalt. Kohal oli ka ISHPESi toonane president sakslanna Gertrud Pfister. Otepää seminar kandis järjekorranumbrit 1 ning oli lootus, et üritus saab järje paari aasta pärast kas Leedus või Norras. Paraku sellest siiski asja ei saanud ning ainsaks korraks on selline kokkusaamine jäänud.

Ometi andis 2001. aasta kogemus julgust hakata mõtlema juba ISHPESi korralise kokkusaamise korraldamise peale Eestis. Mõte sai reaalsuseks 2006. aasta augustis kui Sloveenia pealinnas Ljubljanas toimunud ISHPES seminaril anti 2008. aasta seminari korraldusõigus Eestile. 2008. aasta juulis peamiselt Tartus toimunud seminari korraldaja põhiraskust kandis spordimuuseum, kuid jõukohase panuse ürituse õnnestumisele andis ka ESAS.

Suhted soomlastega on jäänud heaks ka pärast eelpool mainitud ühisettevõtmisi. 2012. aastal võttis ESASi delegatsioon osa Soome Spordiajaloo Seltsi (SUHS) 20. aastapäeva üritustest, 2014. aasta novembris ESASi 25. aastapäeva konverentsil astusid ettekannetega üles aga SUHSi juhatuse liige Kalle Virtapohja ja Leena Laine (SUHSi president aastatel 1995-2007). Nii Leena Laine kui SUHSi president aastast 2008 Heikki Roiko-Jokela on põnevate loengutega üles astunud mitmes ESASi suvekoolis.

VÄLJAANDED. Seltsi algusaegade tegevusprogramm nägi ette perioodiliselt ilmuva ajalehe, samuti kord aastas ilmuva spordiajaloo almanahhi ning mitmete populaarteaduslike ja statistiliste materjalide väljaandmist. Väljaannetega seonduv oli pidevalt ka juhatuse koosolekutel arutlusel. Kõige suuremaks probleemiks 1990. aastate alguse segastel aegadel oli paberi hankimine. Suurte pingutustega suudeti Tiit Lääne eestvedamisel novembris 1990 ja jaanuaris 1991 välja anda 2 numbrit ESASi ajalehte „Eesti Spordilugu“, mille tiraažiks oli 10000 (!) eksemplari. 1991. aasta alul ajalehe ilmumine seiskus. Kui ponnistused lehte uuesti käivitada ei kandnud vilja, jõuti arusaamisele, et seltsi tegemisi tuleb lihtsalt enda võimaluste piires talletada. 1993. aasta novembris jõuti esimese „Eesti Spordiajaloo Seltsi Teataja“ (paljundatud ja köidetud infoleht) väljaandmiseni. Teataja esimesest numbrist võib leida ESASi põhikirja, ESASi kroonika, liikmete nimekirja ning juhatuse koosseisu. Esimese numbri kokku panijaks oli Enn Mainla, kes ongi läbi aastate olnud põhiliseks Teataja koostajaks ning toimetajaks. 2002. aastaks korrastus Teataja ilmumissagedus. Sealt alates on tegemist regulaarselt 4 korda aastas iga kvartali lõpus ilmuva väljaandega, mille lehekülgede arv on mõnikord ulatunud 40ni.

Paralleelselt ajalehe ning Teataja väljaandmisega arendati edasi ka mõtet oma kogukama väljaande - almanahhi, aastaraamatu vmt ilmutamiseks. Suurimaks takistuseks oli rahaprobleem. Kauaaegne idee jõudis reaalse tulemuseni 1996. aasta lõpul, kui koostöös spordimuuseumiga nägi trükivalgust „Eesti Spordimuuseumi ja Eesti Spordiajaloo Seltsi Toimetiste“ 1. number, mis hõlmas endas valikut seltsi I ja muuseumi IX teaduskonverentsi materjalidest. Toimetiste väljaandmisel päris ühtset süsteemi välja töötada ei suudetud. Ühtekokku ilmus neid ebaregulaarselt 10 numbrit (viimasena Aarand Roosi „Areenilt arhiivi“ 2013. aastal), misjärel asi soikus. Ka muuseumipoolne huvi taolise väljaande vastu oli selleks ajaks raugenud. 2023. aastal, nüüd juba ainult ESASi Toimetistena, jõudis Enn Mainla toimetamisel trükki 11. number - "Veltsu ja Sulka lood" (Ille Palmi lindistatud ja kirjapandud Mihail Velsvebeli ja Vladimir Žulini mälestused).

Selts olnud eestvedajaks mitmete spordiajalooliste valgete laikude likvideerimisel. Plusspoolele võib siin kindlasti kanda 2007. aastal ilmunud Eesti Spordi Aastaraamatut 1940-1949, 2008. aastal ilmunud Eesti Spordi Aastaraamatut 1950-1955 ning 2015. aastal trükivalgust näinud Eesti Spordi Aastaraamatut 1918-1940. Nendele raamatutele eelnes kümmekond aastat eeltööd. Taganttorkivat rolli on selts kindlasti täitnud ka Eesti Spordibiograafilise Leksikoni köidete (2001, 2002 ja 2011) ilmumise juures. Sealjuures oli ESAS viimase köite ettevalmistamise esimese etapi (2007-2009) eestvedajaks.

Läbi kogu oma tegevusaja on seltsis mõeldud ka Eesti spordiajaloo koguteose koostamise peale. Sel eesmärgil on peetud koosolekuid ning moodustatud toimkondi, kuid mitmetel põhjustel tulemusteni ei jõutud. Esialgse entusiasmi järel jõuti arusaamisele, et seltsi enda liikmed ei ole ilma professionaalide abita võimelised vajalikul tasemel uurimustööd tegema ning ka rahaliselt ei suuda selts sellist tööd koordineerida. Küll aga tegutseti survegrupina, kohtudes nii EOK kui teiste spordiorganisatsioonide, ülikoolide, arhiivide jt asutuste esindajatega. 2013. aastal tundus, et suur töö on lõpuks käivitumas, kui kultuuriministeerium ja olümpiakomitee otsustasid Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks välja anda mahuka Eesti spordiajaloo raamatu. Peagi kaasati ESAS nõuandva-analüüsiva organina teose ettevalmistamisse, mitmed seltsi liikmed arvati aga autorite sekka. 2015. aasta lõpul tabas projekti aga nö rahastusskandaal, misjärel sõlmisid 2016. aasta kevadel teose väljaandmiseks koostöölepingu Eesti Spordimuuseum ning Spordikoolituse ja-Teabe Sihtasutus. Samal aastal toimunud ümberkorraldused muuseumis viisid aga selleni, et projekt seiskus taaskord. 2017. aastal hakkas muuseum siiski uuesti asjaga tegelema, kuid seekord ilma partneriteta, ka ESAS jäi kõrvale. Muuseumi poolt väljaantud „Eesti spordi lugu“ jõudis lugejateni 2018. aasta lõpul. Mõned kuud hiljem jõudis raamatulettidele Märt Ibruse (oli ühes etapis spordiajaloo raamatu üks autoreid) EV100 raamatusarjas ilmunud „Eesti spordi 100 aastat“. Selle raamatu meeskonna nii autori, toimetaja kui konsultantide näol moodustasid ESASi liikmed. Vaatamata asjaolule, et lühikese ajaga jõudis spordisõprade ette kaks toekat spordiraamatut, on mitmed seltsi liikmed avaldanud siiski arvamust, et töö peab jätkuma ning plaani akadeemilise(ma) käsitluse (näit nime all „Eesti spordiliikumise ajalugu“) väljaandmisest tuleb elus hoida.