EESTI PÕLLUMAJANDUSE AKADEEMIA (EPA) MEESTE TURNIMISE SELTSI (MTS) TEGEVUSEST

Saamisloost (Kaljo Tein, 6. aprillil 1978).

Küllap see siis oli 1962/63 õppeaasta sügissemestri alul, mil sai küpseks mõte, et põllumeeste suurkoolis on tarvis luua üks tõsine selts, kus mehed, kelle peamiseks tootmisinstrumendiks on istmik, peaksid lugupidamist üles näitama ka oma teistele, närbuma hakkavatele, kehaliikmetele. Otsest ideeautorit ei võtaks enam välja ka parim jälituskoer, kuid küllap mõju avaldas asjaolu, et naabersuurkoolis taoline selts juba tegutses ja et ka meie õppeasutuse naiskolleegid olid oma sinilindu püüdmas – taga ajamas kõhnunult veenuslikku figuuri.

Sai siis aru peetud kehalise kasvatuse ja spordi kateedri juhataja Aksel Tiigiga, kes pidi ära lahendama kokkukäimise koha ja aja ning veel ühe pisiasja – andis lubaduse jääda treeneriks, juhiks ja õpetajaks niikauaks, kuni veel jalg tatsub ja suu matsub. Minu ülesandeks jäi seltsi liikmete värbamine, kusjuures liisu-poiste madalaimaks aastanumbriks võis olla 35. Alustasin dekaanidest, eesmärgil, et nemad omakorda teisi õppejõude hiljem kaasa tooksid. Spordi fanatissime Endel Laas ei vajanud loomulikult agiteerimist, samuti Helmut Raig, kes oli nõus kõike kaasa tegema, mis oleks abiks edule saamise juures. Gleb Bichele oli dekaanina hea käsutäitja ja nii seegi kord. Kuidas läks Paul Saksaga, lihtsalt enam ei mäleta, kuid küllap ta ise teab ja kirjutab. Nõusse saime teadusprorektori Valentin Matini, pearaamatupidaja Eduard Pauki. Majandusjuhataja Aleksander Kõlleri kui vana vannutatud advokaadi vastu tuli kasutada erimenetlust, kindlal kellaajal ja kuupäeval võimlasse tsiviilkaitse õppusele, muidu poleks vedu võtnud. Rääkida sai paljude teistegagi.

Ja nii saigi teoks esimene turnimise tund, mis Loit Reintami säilunud taskuraamatu andmeil toimus kolmapäeval, 3. oktoobril 1962. aastal algusega kell 19.30 akadeemia võimla võimlemise saalis. Esimeses tunnis oli kohal paarisarv poisse, kuid kuna Loit Reintam ja Kaarel Tarandi on tuvastada suutnud neist 13: Gleb Bichele, Elmar Haller, Aleksander Kõller, Endel Laas, Rene Loskit, Valentin Matin, Eduard Pauk, Evald Peebsen, Helmut Raig, Loit Reintam, Hugo Sutter, Kaarel Tarandi ja Kaljo Tein – siis järelikult üks on puudu või vastupidi – keegi on liigne. Teiseks nädalakorraks sai alul reede – mil alustasime õhtul kell 8.00.

Nii see akadeemia Meeste Turnimise Selts siis alguse sai. Esimestel aastatel tegime truult ja vapralt ainult turnimist kaks korda nädalas. Paar-kolm aastat hiljem ühel nädalakorral võimlesime, teisel korral mängisime võrkpalli. Sellest variandist tuli aga varsti loobuda, sest selgus, et rida kõige rangemaid koolipapasid olid suurimad viilid ja distsipliinihävitajad. Nimelt tekkis kildkond, kes ilmus ainult pallimängutundideks kohale. Nii tekkiski eeldatavasti kõige ratsionaalsem lahendus, mis on elujõus tänaseni.

Aastad on läinud ja on tõsiselt kahju, et oma kroonikaraamatuga alles nüüd alustame. Et täita poiste soovi ja meenutada mõnd meeldejäänud seika tagant järele, on tõesti raske seda teha, sest neid on olnud küllaldaselt palju – kasvõi Juhan Keeduse herkulapurdu keetmine Kolgal või samas Elmari tuši laulmine täiel häälel öösel kella kahe ajal (majas pidi valitsema range öörahu) – kuid kuidas talitseda emotsioone kui suur slämme trumbita on välja pakutud ja välja mängitud või Paul Hellenurme marmori ootamine jääaugus või esimesel Mustametsa külaskäigul ülikooli meeste poolt meie õnnistamine kahekümneaastase suitsu ja rasva tahmaga või kadunud Hugo pool puude lõhkumise talgud, kus puänt seisis selles, et lootsime pimeda kättejõudmisel pääseda konjaki, kohvi ja bridžilaua juurde – aga Hugo pani prožektori põlema ja puid tuli edasi lõhkuda või hubased istumised „Park“ hotelli kamina juures või aidapenni ja Brunni pea tugevusproov külalislahkel Mikul või Matu sauna kõrvetav leil või lauda lõhkumise talgud Laguja metsade viimase mohhikaanlase Härbi juures või tõsised ärplemised litside naabrimeestega Järvseljal ja Käärikul või, või, või ... ja nii jätkuvalt.

Loodan, et poisid sellesse hiljaks jäänud üritusse – taastada Eesti Põllumajanduse Akadeemia Meeste Turnimise Seltsi kroonika ja seda edaspidi täies tões pidada – suhtuvad vajaliku kaasalöömisega, nagu igasse meie üritusse.

Meenutusi EPA MTSi tundidest (Aksel Tiik, EPA MTS õpetaja, 27. märtsil 1978).

15 aastat tagasi, oktoobrikuu alguses, kui järjekordsed tööülesanded mind EPA peahoonesse viisid, peatas mind tookordne õppeosakonna ülem Kaljo Tein. Tema jutt oli lühike ja asjalik. Ta teatas, et kümmekond aastates 35-55 meest on otsustanud hakata elustama oma kehaliikmeid ja tõstma nahaalust toonust. Võtku ma selle seltskonna noorenduskuur oma kätesse. Enamus tulevase seltsi liikmetest pidid olema professorid, dotsendid ja teab veel kes. Lubasin ürituses kaasa lüüa. Ise aga mõtlesin, et olen sattunud piruka otsa. Et nad mind üles otsisid, pidi nende olukord olema õige tõsisevõitu, sest tudengiealisi mehepoegi tuli ajada tundi arvestusest ilmajätmise hirmuga. Mul puudusid aga igasugused kogemused tööks kesk (ja vanema-) ealistega. Minu senise kontingendi olid moodustanud 18 kuni 20-aastased noored naistudengid. Nendega töötada oli loomulikult väga emotsionaalne ja huvitav. Ja rõõmu valmistasid nad ka oma meistrimedalitega vabariigi esivõistlustel.

Hakkasin otsima metoodilist kirjandust. Mulle sattus pihku eesti kehalise kasvatuse rajaja Juhan Kurriku "Turnimise raamat", ilmunud 1879. Kui ma sellest lugesin, et "ihu haige olek ja hädaline tervis panevad vaimu lonkama, sünnitavad meeletuska ja nõrgestavad tahtmise vaimu, kuna keha tervis ja virkus iga vaimulist tööd kergitab, mõtted selgeks ja meele lahkeks teeb", oli mulle selge, et meeste muret tuleb võtta täie tõsidusega. Tunniplaani kanti uus kollektiiv – meeste võimlemise rühm. Tunnid toimusid igal esmaspäeval ja reedel kestvusega 45 minutit. Selline organisatsiooniline töövorm kestis peaaegu kümme aastat. Siis hakati nõudma pikemat tundi. Juba mõned aastad töötame 60 minutilise tunniga esmaspäeviti ja neljapäeviti kl 17.30 – 18.30. Öeldakse, et "süües kasvab isu". Alates järgmisest, s.o 1978. aasta sügisest soovitakse 90 minutilist. Elame veel!

Palju keerukam oli tunni sisustamine. Juhan Kurriku seisukohad, et tundi tuli läbi viia selleks, et "keha sündsal viisil sündsate harjutuste läbi harjuks igapidi loomulikul ja kõlblikul viisil seisma ja liikuma, et keha jõud vastupidamine ja osavus tema liigete pruukimises kasvaks", said ka minu töö põhimõteteks!

Nii siis esimene rivistumine. Mehed nagu "männi juurikad". Riviharjutusi täidetakse professionaali oskuse ja osavusega. See ei tähenda midagi, et mõne mehe jalg vanast harjumusest veidi kõrgemale tõuseb kui teisel. Kui aga jõudsin "keha liigete liigutamiseni", siis jookse või saalist välja – käed ja jalad tegid, mida ise tahtsid, lihastunnetust polnud. Hüplemiste ajal oli tunne, et vajume alumisele korrusele. Kõik see tingis tunnis väga mitmesuguste võimlemisharjutuste ja -vahendite kasutamist. Vabaharjutused, kepiharjutused, paarisharjutused, harjutused topispalliga, võimlemispingiga jne said meile tavalisteks. Eriti olid mehed "vaimustatud" võimlemispingist, sest oli, mida käes hoida!

Püüdsin võimlemisharjutuste vahele põimida mitmesuguseid hüplemisi, jookse ja liikumismänge. Viimaste puhul ei saanud kunagi vahet teha, kas töötad mürsikuealistega või staažikate abielumeestega. Ja siin pean andma au turnimisseltsi liikmetele, kes pidasid vastu üldiselt siiski üksluise kehakooli. Meeldiv oli aga pärast mõneaastast koostööd vaadata meeste rühti, kõndi ja seismist. Võrdlesin sageli mehi üliõpilastega ja pean tunnistama, et see oli alati MTSi kasuks.

Aastatega kasvas liigutuste täpsus ja ratsionaalsus, tuli suurendada koormusi, "et higi välja sai". Reageerimiskiiruse ja osavuse arendamiseks otsustasin kasutusele võtta tunni teises pooles võrkpallimängu. Ka annab see tunnile juurde emotsionaalsust.

Algul oli asi aga emotsioonidest kaugel. Pall oli ümmargune ja tegi, mida tahtis. Pean aga jälle kiitma rühma kannatlikkust ja tahtekindlust. Kord-korralt hakkas pall sõna kuulama ja praegu püsib pall sageli kaua õhus, servid on visad punktideks muutuma. Aga eks tõenda seda ka võidud TRÜ US rühma (Mustametsa) ja Paistevälja mehhanisaatorite üle.

"Poiste" vanuse kasvamisega märkasin, et nende õlavartelt ja õlgadelt hakkab kaduma reljeefsus. Sain aru, et aastatepikkune sulepea, õpiku, seaduseraamatu ja skalpelli hoidmine on avaldanud oma kahjustavat mõju. Pidin midagi ette võtma käte- ja õlavöö tugevdamiseks. Kuna vabariigis valitses üldine atleetilise võimlemise vaimustus, võtsin esmaspäeviti kasutusele käsikud (hantlid). Alustasime 5 kg raskustega ja oli vast ponnistusi nendega töötades! Nüüd oleme jõudnud 2,5 kg raskusteni ja see näib olevat optimaalne. Meeste rohkuse korral tunnis peavad hilinejad leppima ja lõbustama end 4 kilogrammistega.

Kõige keerulisem on olnud harjutuste doseerimine. Kurrik rõhutab, et "vähe kõnet, palju turnimist, lühike sõna, nobe töö – see seisku turnimise lipu pääl!" Teisal aga manitseb ta, et "kuni jõue otsa lõppemiseni ei tohi iialgi turnima kihutada!" Võta kinni, kus asub kuldne kesktee? Otsustasin jälgida jumet. Arvasin, et kui "poisid" muutuvad kahvatuks, siis on nad saanud liiga suure koormuse. Aga võta näpust! Mehed hakkasid üha rohkem punetama ja higistama. Püüdsin edaspidi koormust määrata higistamise kaudu. Kuid ka see ei selgitanud midagi. Ühtesid tambi nii palju kui tahad, teine osa jälle leemendab paljast kõnnist ja sörkjooksust. Pulssi ma lugeda pole lasknud, sest see viidab aega ja meie hulgas turnivad ka südame-spetsialistid. Eks need toibuta, kui tarvis! Koormuse tugevuse kohta annavad kõige paremini andmeid sügavad hingamisliigutused ja õhu ahmimine. Lõpuks jätsin koormuse tugevuse nende endi otsustada, sest kui Kurrik ütleb, et "mõistusega peab turnima õpetama", eks siis raskuse üle otsustamine olegi see kõige parem mõistuse kontrollimine. Ja näib, et kõik on juba päris targaks saanud. Jalgu ei vea keegi järele, kui tunnist lahkutakse.

Kõige raskem on olnud Kurriku selle juhtnööriga, mis nõuab "ihuliku kahju eest kaitsmist". Nikastused, lihaste rebestused ja väiksemad luumurrud on üldiselt harvad ja tabavad tavaliselt siiski uusi seltsi liikmeid. Rahva seas liigub kumu, et tunnis juhtunud õnnetused olevat "organiseeritud traumad". Selle kumuga on vist seletatav ka seltsi ridade aeglane kasv. Arvan aga, et niikaua, kui tunni alguses on rivis kolme võrkpallimeeskonna koosseis, on asi korras.

Mis puutub tunni näitlikustamisse, siis iga turnimisseltsi liige kujutab endast suurepärast näitlikku õppevahendit, mistõttu ma pole pildiraamatuid kunagi tundi kaasa võtnud.

Aastad on näidanud, et valitud töömeetodid on kindlustanud Juhan Kurriku ühe tähtsama põhimõtte: "Turnimise himu ja rõõmust meelt tuleb äratada ja üleval hoida!" Meeste rühmast on saanud "poiste kamp" põhimõttega üks kõigi, kõik ühe eest, olgu see siis suusamatkal viimase ergutamisel, pallimängus võrgutaguse vastase kahjutuks tegemisel, õlleankru tühjaks joomisel, maja lammutamisel või mujal.

Rühm, tervist!

EPA MTSi tegevuse lõppkokkuvõtteks (Toivo Järvis, 27. septembril 2023).

See algas 3. oktoobril 1962. aastal kell 19.30 EPA spordihoone võimlemissaalis. Kohal oli 14 meest, vanuses 35-55 aastat.

Seltsi tegevuse lõpetamise ametliku otsuse tegime 19. oktoobril 2022. aastal, seega on alustamisest möödunud 60 (!) aastat. Seltsi sportlik tegevus lõppes sisuliselt 2009. aastal, mil hoone tagastati Maarja kirikule.

Uue vägeva spordihoone (Tähtveres) kasutamine meie seltsi liikmete poolt, st võrkpallimängu jätkamine muutus raskeks, kuna meeste vanus, tervis ja siitilmast lahkumine oli teinud oma töö, võrkpalli jaoks ei jätkunud mängijaid ja uue spordisaali üür oli liiga suur.

Mõned daatumid:
2000. aasta sügisest muudeti vana võimla saali kasutamine tasuliseks.
2001. aastal loobus juhendamisest Aksel, võimlemist ja pallimängu vilistamist jätkas Tõnu Luik.
2006. aastal jäi võimlemine ära, palli veel mängiti tänu mõnele nooremale mehele, kes ei olnud MTSi liikmed, vanas spordihoones kuni 2009. aastani.

Järgnevatel aastatel ja jätkuvalt praegugi (ning tulevikus) oleme meestega ikka kokku saanud vabariigi aastapäeval, jõulude ajal ja meeste sünnipäevadel. Meeldivaks rahulikuks kohaks on olnud ikka Veski tänava Ingeri kohvik.

MTSi tegevusest on selle pika-pika aja jooksul osa saanud u 90 meest. Parimatel aegadel oli tunnis kolme võrkpallimeeskonna jagu mehi ja mõni pealegi.

Suur-suur tänu meie seltsi juhile Kaljo Teinile ja õpetajale Aksel Tiigile! Nende meeste eestvõtmisel selts asutati ja palju aastaid äärmiselt viljakalt tegeles. Mida kõike Aksel meiega tegi! Enne pallimängu "pedagoogilist vilet" oli võimlemine: jooks, painutused, paarisharjutused, vahenditeks kepid, puupakud, kummilindid ja -pallid, topispallid, käsikud, toolid, raske võimlemispink ja mis kõik veel! Juba pärast mõneaastast treeningut sai väga heterogeensest meesterühmast kokkuhoidev, sõbralik sportlike "poiste kamp", kelle rühti, kõndi ja seismist üliõpilastega võrreldes oli see alati MTSi kasuks (Aksli sõnad).

Mehi liitsid kokku ka regulaarselt korraldatud suvelaagrid Käärikul, Kuremaal, Kivilõppes, Orajõel, Peedul, Tabiveres, Väätsal, Lahemaal, Järvseljal, Aakres, Margusel, Kauksis, Matul, Mustametsal, Miku talus, Kõverajärvel jm, millest võtsid osa ka pereliikmed ja mis lõpetati sõprusringis "Ajaratast" lauldes.

Arusaadavalt mõjus seltsi tegevus soodsalt ka meeste põhitegevusele (õppe- ja teadustöö).

Olgu siinkohal tänutundes meenutatud aastate jooksul meie seast lahkunuid!

Ehk saab meie seltsi tegevusest (kroonikaraamatut lugedes, EPA MTSi mahukas ja väga huvitav kroonikaraamat ja pildid on hoiul ja kättesaadavad põhjalikumaks tutvumiseks EMÜ arhiivis) innustust nii mõnigi meeste- (naiste-, sega-) ühendus. Ikka tervise ja rõõmsa meele heaks!

Rühm, tervist! Nii algasid meie tunnid. See oli nii teretus kui tervisesoov!